Delfi lugeja ei ole rahul (vt viide artiklile). Kodanikul on õigustatud mure: ei saa teenuseid kodulähedaselt. Põhjuseks on rahanappus tolles konkreetses asutuses ja/või eelarves üldiselt. Kuid ma ei arva, et riigil on õigus selle taha pugeda. Tegelikult on olemas ka viisid olukorra leevendamiseks: teenindamise konsolideerimine.

Päris mitmel asutusel on täna üleriigiline teeninduslettide võrk. Lisaks, ka omavalitsused teenindavad inimesi. Pluss riigi omandis Eesti Post… Tundub nagu oleks tegemist dubleerimisega ning ressursi mitteefektiivse kasutamisega.

Kasutades tänapäeva tehnoloogiat saab teenindusleti teenust korraldada mitte asutusekeskselt vaid geograafiliselt. Teeninduspunkt olgu igas asulas ja linnaosas. Spetsiifiliseks teenindamiseks liiguvad dokumendid elektrooniliselt vastutavale asutusele, kes siis lahendab teemat ning annab tagasisidet inimesele kas elektrooniliselt või posti teel. Dokumentide jaoks pildistamise või muud spetsiifilised aparaadid võiks paigutada hoopis suurematesse poodidesse, kus kõik tihti käivad.

Erasektoris on heaks näiteks pank, kus suuremates teeninduskeskustes saab kõik erinevad teenused arveldustest investeeringuteni välja. Ka avalikus sektoris on juba piisavalt edukaid näiteid, kus konsolideerimine on edukas. Ma ise aastal 2002 konsolideerisin  Maksuameti ja Tolliameti IT-teenuse ühte üksusesse (ametite liitmine toimus alles hiljem). Ka aastast 2009 konsolideerib Rahandusministeerium küll aeglaselt, kuid efektiivselt, riigiasutuste finantsteenused.

Probleemiks on muidugi ka see, et riigil ei ole keskset toimijat, kes vastutaks teenindamise kvaliteedi eest. Iga amet ja asutus annavad oma parima, kuid üldist koordineerimist ega juhtimist pole.