Professor Carlota Perez toob oma raamatus (Perez, 2003) välja, et viimased 300 aastat on läänemaailma ajalugu suuresti mõjutatud nn tehnoloogilistest revolutsioonidest. Tema käsitluse kohaselt on tehnoloogilisi revolutsioone toimunud neli ning praegu oleme me keset viiendat, infotehnoloogia revolutsiooni. Professori õpetus on selles mõttes huvitav, et ta toob välja seaduspärasused selle kohta, kuidas ühiskond on muutustest mõjutatud ning millised on tüüpilised tagajärjed.

Professori käsitluse järgi saab tehnoloogiline muudatus märkamatult alguse tehnoloogilistest avastustest. Muutus saab ilmseks oluliselt hiljem kui tehnoloogiline avastus suudetakse kommertsialiseerida ning selle pealt hakatakse raha teenima. Seejärel hakkab finantskapital valimatult kasumeid maksimeerides panustama (küllaltki sarnaselt kasiinos panustamisele) ning asi väljub kontrolli alt – tekib mull, mis paratamatult lõhkeb. Mingil hetkel, suurel määral ka riigi korrastava mõju tulemusena, suudetakse uus tehnoloogiline paradigma siiski panna teenima ühiskonda tervikuna ning saabub üldine õitsengu periood.

Selle teooria järgi oleme me praegu kahe faasi vahel – mullid on juba lõhkenud (aastatel 2000 ja 2008), kuid üldist õitsengut pole veel näha. Just praegu on oluline riigi suunav roll, kes suudab IT võimalused kõikide jaoks tööle panna. Selle prisma kaudu on huvitav vaadata Eesti avaliku sektori arengut, kui ehitatakse üsna aktiivselt e-riiki.

90-ndates hakkasid meie suuremad ametid (maksuamet, politsei, toll, piirivalve jne) ehitama endale üleriigilisi võrguühendusi ning sisemiselt tsentraliseeritud infosüsteeme. Protsessi ei juhitud keskselt, pigem asi käis nö ametniku initsiatiivi korras ning igaüks, kellel oli energiat, otsis võimalusi, kuidas olukorda paremaks teha. Intisiatiivikust toetas läbialt kõikide valitsuste põhimõte, et 1% riigieelarvest suunatakse IT investeeringuteks.

Nullindates tuli suur osa riigisektori organisatsioonidest välja oma e-teenustega. Põhiliselt võimaldasid need e-teenused esitada avaldusi ja muud taolist mitte paberil, vaid elektroonselt. Seda nimetame me tänapäeval e-riigiks. Tegelikkuses on see kõigest eelmisest industriaalrevolutsioonist saadud pärandi automatiseerimine.

Täna on Internet kõikidel taskus, üldine teadlikus e-teenuste kasulikkusest on levinud, digitaalne identiteet on ID-kaardi näol olemas ning usaldus e-riigi vastu on kõrge. See loob täiesti enneolematud võimalused elu ümberkorraldamiseks nõnda, et võitjateks oleksid mitte ainult nn IT-miljonärid ja finantskapital, vaid ka igaüks meist. Kuidas on see võimalik ning mida on selleks vaja teha?

Võtame näiteks ühistranspordi. Eelmise tehnoloogilise revolutsiooni võtmesõnadeks oli nafta ja masstoodang. See on täpselt see aeg, millal töölised said esmakordselt välja oma surnud ringist, mida väga meisterlikult visualiseeris maestro Charlie Chaplin oma kuulsas filmis “Modern Times”. Tänu tehnoloogistele saavutustele ehitati moodsad vabrikud (autotööstus, keemiatööstus, olmeelektroonika jne), töölised said osta maju, külmkappe, televiisoreid ning kõik lapsed said käia koolis. Kuna tööstus kasvas, võttes aina laiemad mastaabid, siis oli vaja töölisi sõidutada bussidega elamiskohtadest nende töökohta. Raha jätkus ka laste sõidutamiseks ning tulid koolibussid. Nii tekkiski see mehhanism, mida me nimetame ühistranspordiks: (avaliku) raha jagamiseks volitatud isikud vaatavad, kus töölised elavad ning kuhu neid ja nende lapsi on vaja sõidutada ning selle järgi pannakse paika bussiliinid. Bussid on suured ning kõik töölised mahuvad…

Tegelikult, kui järele mõelda, siis selline ühistransport on ammu iganenud ning kui ta isegi kunagi sobis Eestile (kui olime Vene industriaalimpeeriumi osa), siis tänapäeval kindlasti mitte.

Mis meile täna sobiks? Professor Perezi järgi liigume masstootmisest ökoloogilise ja personaliseeritud pakkumis/nõudluse majanduse mudeli poole. Hea näide on e-kaubanduse platvorm Amazon. See keskkond on võimeline tooma ka kõige eksootilisemaid tooteid igale soovijale, sõltumata riigi asukohast. Sarnaseid gigante on veel ja palju. Nad on loonud platvorme, mis ühelt poolt konsolideerivad nõudlust ning teiselt poolt võimaldavad tootjatele pääseda suhteliselt demokraatlikult seda konsolideeritud nõudlust rahuldama.

Paraku, erasektor ise ei kipu uue tehnoloogilise revolutsiooni vilju kõikidele kandikul ette tooma. Kasiino-finantskapital panustab ainult kõige tulusamatele ideedele. Transpordi kontekstis on sellisteks näideteks Uber ja Taxify. Iganenud tootmiskapital on aga nii palju investeerinud vanasse maailma, et peab välja pigistama viimast oma suurtest Ikarustest ja Volvodest.

Kuidas siis ikkagi uue tehnoloogilise revolutsiooni viljad jõuaksid rahvani? Eesti pole varem oma ajaloos tehnoloogiliste revolutsioonide tipus, avangardis olnud. Oma kogemust ei ole ning me peame teistelt õppima. Hea näide on USA. Kui me vaatame, mida USA tegi ja teeb, siis näeme, et kõikide tehnoloogiate taga on tegelikult maksumaksja (vt näiteks (Mazzucato, 2013)). Riik mängib väga olulist rolli, et uus tehnoloogia hakkaks kasu tooma laiematele inimmassidele (mitte ainult IT miljonäridele).

Lähme nüüd tagasi ühistranspordi teema juurde. Uurivad ajakirjanikud Kund ja Kaukvere toovad oma artiklis (Kund & Kaukvere, 2017) väga selgelt esile, et väljastpoolt suuri linnu on inimestel probleeme transpordiga. Ühistransport ei käi kuhu vaja ning isegi kui käib, siis ebamugavatel aegadel või mitte piisavalt tihti. Seal veel ei ole üldse juttu paljulapselistest peredest, kus vanemad peavad oma lastele pidevalt transpordifirma teenuseid osutama, et üritustele ja kõikidesse huviringidesse jõuda. Samuti on palju teisigi ühiskonnagruppe, kellel on transpordiga probleeme. Tegelikult oleme olukorras, kus maksumaksja kulutab transpordile väga palju, kuid rahulolevaid on vähe.

Sellele on aga olemas alternatiivne lahendus, mida võimaldab just nimelt digitaalne ajastu. Rakendades tänapäevast, ökoloogilist ja personaliseeritud lähenemist, on võimalik ehitada üles tellimuste esitamise ja teenusepakkujate kokku viimise platvorm, mis lihtsa mobiilrakenduse abil ühendaks sõiduvajajaid nendega, kellel on transpordivahend. Kuna turumajanduslikult sellist platvormi ei ole veel tekkinud, siis ongi riigi roll sekkuda ning turgu korrastada. Erinevate huvirühmade eelanalüüs näitab, et on olemas märkimisväärne rahuldamata transpordivajadus ning ka sama märkimisväärne tühjalt seisev transport. Tulemuseks võib saada mitte ainult parema ühistransporditeenuse, vaid ka uusi töökohti maapiirkondades. Kusjuures, tehnoloogia seisukohalt on rakendused, mis viivad kokku transporditeenuse pakkujaid ning liikumise vajajaid, juba olemas. Ka on olemas sellised rakendused, mis võimaldavad teenust ette tellida (nt Wisemile rakendus) – see on kriitilise tähtsusega omadus transpordivajaduste rahuldamiseks just maapiirkondades.

Ühistransporditeenuse optimeerimiseks on seega vaja leppida kokku, et ühistransport ei ole ainult vanaaegne suur buss, millega eelmisel sajandil viidi töölisi tehastesse ja vabrikutesse. Vaid see on lihtsalt transporditeenus, mida kodanikud põhjendatult vajavad ning saavad kasutada ka ise tellides ühistransporditeenuse pilves/platvormis ning, mida avaliku rahaga osaliselt või täismahus doteeritakse. Kui me selles kokku lepime ning vastava signaali turule saadame, jõuab digitaalse revolutsiooni positiivne potentsiaal Tallinnast oluliselt kaugemale.

Bibliography

Kund, O., & Kaukvere, T. (2017, 11 22). Otsustusõigus oli üksnes poliitmiraaž. Postimees.

Mazzucato, M. (2013). Taxpayers Helped Apple but Apple Won’t Help Them. https://hbr.org/2013/03/taxpayers-helped-apple-but-app. UK.

Perez, C. (2003). Technological Revolutions and Financial Capital. Cheltenham, UK: Edward Elgar Publishing Limited.