Kui ma esimest korda eelmise aasta detsembris Zimbabwesse jõudsin, siis krokodill (Mnangagwa ehk Ed, Mugabe ajal veriste kätega käsilane ning hiljem ka asepresident) just tõukas troonilt 37 aastat valitsenud revolutsionäär-diktaatori Mugabe ja lubas korraldada ausad ja demokraatlikud valimised. Nüüd, pool aastat hiljem, kuulen tänavatel laske, kuus inimest on tapetud ning kõik on kindlad, et valimistulemused on võltsitud.

Seekord tulin juulis vahetult enne lubatud vabu valimisi. Valimised on määratud esmaspäevaks 30. juuliks ning see on ka puhkepäev, et igaüks saaks käia ja valida. Kolleegid räägivad, et järjekorrad on pikad. Mõni näitab juba hommikul uhkusega tindiga määritud näppu – hääletatud… Järgmisel päeval riigi IT-infrajuhi kabinetis telekas töötab, “Ootame valimistulemusi,” teatab ta rõõmsalt… Kolmapäeva hommikul tulemusi pole. Kolleeg enam ei naerata, ütleb, et hääli võltsitakse „as we speak“… Kolmapäeval lõuna ajal jalutan kesklinnas, kuidagi palju rahvast, kes ei kiirusta, vaid seisvad ja ootavad. Aru ei saa, mida nad ootavad. Kuulen midagi imelikku, nagu keegi tulistaks kuskil, näen militaarvärvides helikopterit tiirutamas. Järsku jookseb rahvamass mulle vastu karjudes „soldiers are shooting“. Otsustan mitte liiga palju uudistada ning suundun hotelli. Järgmisel päeval on teada, et kuus inimest on kaotanud tulistamises elu. Tulistati selga. Neljapäeval on linn nagu välja surnud, isegi toidupoed on kinni. Krokodill teatab ajalehtede vahendusel, et tulistamise eest lasub vastutus opositsioonil. Sellest ma hästi aru ei saa. Kuidas on relvastamata ja ära jooksvaid tsiviilisikuid tulistav sõjavägi, kes eeldatavasti siiski allub ametis olevale presidendile, seotud opositsiooniga? Neljapäeva õhtul teatatakse, et krokodill on napilt, kuid siiski, valimised võitnud ja on nüüd siis seaduslikult president. Reedel nagu poleks midagi olnudki, ei rahutusi ega valimisi. Kõik toimetavad, olukord on rahulik ja töine. Kui sõidan juba lennujaama, tõdeb taksojuht kurvalt, et kui opositsiooniliider Chamisa oleks võitnud, siis kogu linn pidutseks. Praegu ei pidutse keegi, keegi pole tahtnud krokodilli presidendiks. Valitsemisaparaat trükkis lihtsalt piisavalt sedeleid et saada  oma presidendile 51%. Üks järjekordne Aafrika riik on jälle kaotanud oma võimaluse parema tuleviku nimel asuda päris demokraatia teele.

Mul on Zimbabwest kahju. See on tegelikult tore riik. Pealinn Harare jätab Aafrika kontekstis väga positiivse mulje. Puhas, kompaktne, tänavafrontidega euroopalik väike linn. Liiklus on rahulik, ilus arhitektuur, töötavad foorid, korralikud poed, kus saab kaardiga maksta (sularaha pole juba aastast 2016). Tööalaselt pidin reisima ka mööda Zimbabwet. Kui sõidad Hararest välja, siis näed korralikke hooldatud maanteid, mis on vähemalt sama head kui meie Tallinn–Tartu või Tallinn–Pärnu. Kohati käib juba ka teede laiendamine neljarealisteks. Minu kliendiks on riigiasutused. Inimesed on seal haritud ja intelligentsed. Zimbabwe on väga rikas riik tohutute maavaradega, kus kaevandatakse poolt Mendelejevi tabelit. Ka kliima on suurepärane. Kuid ikka on ümberringi tohutu vaesus. 16-miljonilise elanikonnaga riigis on Wikipedia andmetel nominaalne SKP maht $16,28 miljardit. Näiteks meie tillukeses Eestis on sama näitaja €23 miljardit ehk siis meie miljon teenib rohkem kui nemad seal 16 miljoniga… Samas ei suuda valitsev eliit ikka aru saada, et pikaajalises perspektiivis on kõikidele parem kaotada demokraatlikus riigis kui valitseda diktatuuris. Demokraatia avab rahva potentsiaali ning paneb inimesed tööle. Samas kui diktatuuris läheb kogu aur mõtetule vastasseisule. Ma lootsin, et see krokodill on juba piisavalt varastanud, et ei peaks kõigi küüntega võimust kinni hoidma. Tundub, et siiski ahnusel ja rumalusel pole piiri.