Aare Lapõnin, Karin Kaup Lapõnin
Alustaks kõige tähtsamast – millist probleemi me kodanikupalgaga Eestis tahame lahendada? Kodanikupalga peamised eesmärgid on ebavõrdsuse vähendamine, baassissetuleku tekitamine ja automatiseerimisega seotud tööpuuduse leevendamine. Eestis tuleb tegeleda kõigi nende aspektidega, kuid selles artiklis keskendume digitaliseerimisest tulenevale töökohtade kadumisele ning esitame loetelu poolt- ja vastuargumentidest kogu kodanikupalga kontekstis.
Automatiseerimine kaotab töökohti avalikus sektoris
Võtame näiteks töökohtade kadumise Maksuametis ja Tolliametis, kus 2000. aastal töötas kahe asutuse peale ligi 3000 inimest. Täna on koondametis töötajaid 1400 inimest, kellest umbes 700 tegeleb revisjonitööga kas piiril või sisemaal ja nende tööd ei ole lähiajal võimalik lihtsasti täielikult automatiseerida. Kõik ülejäänud kohad Maksu- ja Tolliametis saab viia üle erasektorisse (nt maksumaksjate teavitamine ja koolitamine) või täisautomatiseerimise kaudu üldse ära kaotada (nt vabatahtliku maksulaekumise korraldamine). Ehk siis saab juhtuma see, mida robotiseerumise ajastul kõige enam kardetakse – tänu infotehnoloogia kasutusele võtmisele väheneb Maksu- ja Tolliameti valdkonna töökohtade arv umbes 20 aasta jooksul neljakordselt (3000-lt 700-le). Samal ajal tulemus maksukogumise valdkonnas pidevalt paraneb. Maksu- ja Tolliametile on tänu tema erakordsele tähtsusele riigi elukorralduse tagamisel alati palju tähelepanu pööratud, sinna on antud ressurssi moderniseerimiseks ja toetatud töö tõhustamist. See on ka peamine põhjus, miks selle ameti näitajad on nii muljetavaldavad.
Kuid Maksu- ja Tolliameti edulugu on ühtlasi indikaator, et kogu Eesti riigivalitsemise aparaat peab drastiliselt vähenema (mitte küll riigikaitses ja sisejulgeolekus). Vähenema mitte mõne protsendi võrra, vaid kordades, ja vähenema mitte seetõttu, et inimesi on vaja vähemaks võtta, vaid seetõttu, et vajalikke teenuseid on võimalik pakkuda tõhusamalt. See on suhteliselt järsk muutus, kus korraga väga lühikese aja jooksul tuleb tuhandetel inimestel otsida uus töö. Ja mitte lihtsalt uus töö, vaid uus tegevus, kus tõenäoliselt läheb vaja ohtralt uusi oskusi.
Kaovad paljud rutiinsed töökohad
Kuid ametnike arvu vähendamine on alles loo algus. Juba praegu investeerime me päris palju näiteks isesõitvatesse sõidukitesse. Lähema 10 aasta jooksul on see valdkond nii küps, et professionaalsed autojuhid hakkavad massiliselt kaotama töökohti. Koos autojuhtidega hakkavad kaduma raamatupidajad ja lihttöölised tootmises, ehk lihtsamad rutiinse iseloomuga töökohad, ning uute töökohtade leidmiseks tuleb inimestel ümber profileeruda hoopis loovamate ametite omandamiseks, mis ei pruugi olla väga lihtne. See tähendab, et struktuurne töötus hakkab võrreldes praegusega tekitama oluliselt suuremaid sotsiaalseid pingeid. Selles olukorras saab tingimusteta kodanikupalk olema see minimaalne turvavõrk, millele saab ehitada muud meetmed, mis aitaksid tagada kestva inimväärikuse igaühele.
Patroniseeriv tegutsemine ei toimi
Teine oluline küsimus selles poleemikas on, mida teha inimesega, kes saab regulaarselt kodanikupalka, kuid hakkab seda kuritarvitama – ei viitsi töötada, laristab jne.
Põhimõtteliselt sotsiaalne patroniseerimine Eestis nagunii ei toimi, võtkem kasvõi näiteks alkoholivastase võitluse. Eestis on vist igaühele üsna selge, et alkoholi liigtarbimine on väga levinud ning põhjustab tõsiseid probleeme: liiklussurmasid, perevägivalda, eluea lühenemist, halvenevat reproduktiivtervist jne jne. Kui aga valitsus hakkas n.ö. jõumeetoditega alkoholi tarbimist piirama ja tõstis pahede aktsiise, siis oli ühiskonna valdav reaktsioon tõrjuv. Ei saa otseselt täheldada, et aktsiisitõus oleks kuidagi positiivselt mõjutanud tegelike eesmärkide saavutamist. Samas on olemas head näited kuidas pehmemad karistusmeetmed noortele mõju avaldavad, näiteks kui panna noori karistuseks vägivallatsemise eest teiste inimeste eest hoolitsema. Selliseid näited on ka teistes Euroopa riikides.
Ehk siis, meie ühiskonnas patroniseeriv jõupositsioonilt tegutsemine ei tööta niikuinii. Samas on inimlik ja teadlikkusele ja empaatiale rõhuv lähenemine tõhus. See kehtib nii hariduses kui ka moraalinormide kehtestamise küsimustes. Just selles võtmes hakkab toimima ka kodanikupalk: sotsiaalne kontroll perekonnas, koolis, tööl ja teistes sarnastes võrgustikes.
Kust raha tuleb
Kolmas fundamentaalne küsimus on see, kuidas kodanikupalka rahastada. Täpne vastus vajab alles arvutamist, hetkel, saame määratleda alles üldise lähenemise. Üleminek kodanikupalga süsteemile peaks kestma mõned aastad, alustades väga väikestest summadest ning vabastades mittetootlikud kulud (sh riigiaparaadi koondamine), kasvatades kodanikupalga tasemele, mis tagaks minimaalse äraelamise. Alustada võiks kasvõi 50 eurost kuus igale ühele tingimusteta. Kate selleks tuleks riigiaparaadi bürokraatia vähendamisest poole võrra, mis annab kokkuhoidu umbes 700 miljonit eurot aastas – sellest 50-euroseks summaks piisab.
Pooltargumendid kodanikupalgale
Kodanikupalga kehtestamiseks on argumente oluliselt rohkem kui uue töökoha otsimine. Kodanikupalk oleks Eestis kannapööre mitte ainult toetuse saaja seisukohalt, vaid see tähendaks suurt ümberkorraldust riigi automatiseerimise ja poliitiliste valikute näol. Siinkohal loetelu põhjustest, miks tasub kaaluda kodanikupalga kehtestamist.
Piisavalt suur kodanikupalk tagab väärikuse, võimaldab sissetuleku uue töö otsimise ajal või ettevõtlusega alustamise ajal. See annab inimesele puhvri rahulikult meelepärast tööd otsida või jääda ellu uue firma loomisel, kui tihti endale palga maksmiseks raha ei ole. Samas annab kodanikupalk tööd otsivale inimesele puhvri ehk kauplemisruumi, et ta ei peaks leppima ülimadala palgaga.
Kui suurema kodanikupalga kehtestamisega kaotada ära muud sotsiaaltoetused (v.a tervisega seotud), siis on üht kodanikupalka oluliselt lihtsam ja odavam administreerida kui erinevaid sotsiaaltoetusi. Muude sotsiaaltoetuste kaotamine oleks kahtlemata šokk nii sotsiaalsüsteemile kui majandusele.
Kodanikupalk vähendab suhtelises vaesuses elavate inimeste hulka, kui selle summa on ligikaudu võrdne vaesuspiiriga. 2017 a-l oli Eestis vaesuspiir 523 eurot kuus, millest allpool elas 22,6% ehk 295 000 inimest[1]. Selle viiendiku vaesuspiirist ülespoole aitamine peaks olema Eesti järgmine suur eesmärk.
Kodanikupalga saab tasaarvestada üksikisiku tulumaksukohustusega ja kodanikupalgast on võimalik loobuda, kui inimene tunneb, et tal ei ole seda vaja. Kui seni on paljud inimesed enammakstud tulumaksu riigilt tagasi saanud, siis praeguse valitsuse 500-euro maksuvabastusega muutus süsteem segasemaks ja eeloleval kevadel avastavad paljud, et nad peavad hakkama esimest korda elus tulumaksu juurde maksma. Inimese ja riigi vahelised arveldused lihtsustuksid oluliselt, kui luua eraisiku virtuaalne rahakott riigis, millel edaspidi toimuvad kõik inimesed arveldused riigiga.
Vastupidiselt sotsiaaltoetustele ei ole kodanikupalk ajend mitte töötamiseks, sest kodanikupalk jookseb samamoodi edasi ka töötamise korral ja seega on pere sissetulek töötades suurem.
Kodanikupalk on universaalne, selles ei teki auke, et keegi katmata jääks, seega on kodanikupalk abivahend ebavõrdsuse vähendamiseks. Usume, et kodanikupalka tuleks maksta ka lastele.
Väga oluline inimarengu seisukohalt on, et kodanikupalk annab inimesele võimaluse rahulikult tegelda õppimise, heategevuse, kodumajapidamisega, mis Eestis ei ole reeglina tasustatud, kuid on ühiskonna jaoks väga olulised. Minimaalse sissetuleku olemasolul on inimesel võimalik tegelda ka ümberõppega ja panustada ühiskonda valdkondades, mis püsivad vabatahtlikkuse najal.
Lisaeurod lähevad uuesti majandusse kaupade ja teenuste ostmiseks, mis suurendab nõudlust, mis omakorda võiks suurendada töökohtade arvu. Ebaoluline ei ole ka see, et kodanikupalk annab ka kroonilistele töötutele raha, mis samuti majandust elavdab. Samas suurendab iga lisaeuro mingil määral ka sääste.
Kindlasti tasuks uurida ka argumenti, kas kodanikupalk aitaks suurendada hallipassiinimeste soovi võtta Eesti kodakondsus.
Levinud vastuargumendid kodanikupalgale
Kodanikupalgal on mitmeid mõjuvaid vastuargumente, Eestis on senini domineerinud just negatiivne hoiak.
Kõige levinum väide on, et me ei saa kodanikupalka endale lubada. Nii üheselt ei saa siiski väita, sest jõukohasus oleneb kodanikupalga suurusest ja sellest, kas senised sotsiaaltoetused jäävad alles või mitte. Eestis oleneb see ka sellest, kas riigi automatiseerimist tehakse targalt ja kuhu sealt vabanevad vahendid suunata. Kui teha selline uuendus, et kehtestada inimesele isiklik rahakott riigis ja sellel tasaarvestada muud sotsiaaltoetused, siis vabaneb seniste toetuste administreerimiseks kuluv raha. Eesti riigiaparaadis on veel palju ruumi automatiseerimiseks (näiteks sotsiaalkindlustuse valdkonnas). Meie usume, et tasaarvestamisega ja administreerimiskulude vähendamisega saab Eesti kodanikupalka endale lubada.
Teine levinud argument on, et kodanikupalk muudab inimesed laisaks, nad lõpetavad töötamise, mis viib tööviljakuse langusele, suurendab tööpuudust ja aeglustab majanduskasvu. See argument võib mängu tulla suurte summade puhul ja juba niigi väikse tööviljakusega inimeste puhul, kelle asendamine suurema tööviljakusega töötajatega võiks olla majandusele hea. Kui kodanikupalk on väike, siis see argument ei päde, sest kodanikupalk jääb alles ka tööle minnes ja nii pere sissetulek suureneb.
Tööandja perspektiivist vaadates ei pruugi inimesed enam võtta vastu tööd, mis neile rahuldust ei paku, elik muutub raskemaks leida inimesi madalapalgalistele töökohtadele, suureneb tööjõupuudus. Palgasurve võib suurendada ümbrikupalga osakaalu, tööjõu importi ja ettevõtluse hoopis Eestist välja liigutada.
Kodanikupalk võib tekitada inflatsiooni, sest kui kõik saavad võrdselt juurde, siis milline iganes kodanikupalga tase seada, saab see uueks nulltasemeks.
Eestis tuleb arvestada ka emotsionaalse vastuargumendiga, et kodanikupalk on “sotsialismus ja vara ümberjaotamine”. Valimiste-eelne aeg võib tekitada poliitilist populismi ja maksumaksja raha lubamist ilma läbimõeldud plaani või oskuseta seda ellu viia.
Üks vastuargument Lääne-Euroopas on kartus, et kasvab heaoluturism vähem arenenud riikidest ja piirkondadest. Eestis otseselt seda kartust ei tohiks olla, sest Eesti on ise vaene riik, teistest Euroopa Liidu riikidest siia eriti ei tungelda ning kodanikupalk kehtiks üksnes kodakondsetele. Teistpidi võttes ongi Eestis vaja rahvaarvu suurendada ning targad ja tublid uued kodanikud on teretulnud.
Samuti võib kodanikupalga kehtestamine tõsta negatiivset suhtumist avaliku sektori rolli, eelkõige majandusliberaalide silmis. Eestis on seni peetud avalikku sektorit üksnes kuluks, sest kogu maailma majandusarengu arvutus käib SKT kaudu, mis sisaldab ainult ostu-müügitehinguid ega hõlma valitsussektori panust, haridust, keskkonda, õnne, ilu, demokraatiat, inimõigusi jmt, mis meil elamiseks vaja on.
LAPÕNIN 