Viimasel ajal siin ja seal kuulen jälle seda sõna „maksudebatt“. Rahulolematud poliitikud tahavad jälle tegutseda. Ainult ei ole selge, kes mida tahab saavutada. Samas, on alanud maksudebati diskurss jabur: erakond, kes on selle käivitanud ning tahab maksumääradega mängida, ei oma ise mitte mingisugust sisulist visiooni, mida üldse ühiskonnas tahetakse saavutada. Kui üldse maksusüsteemi puudutada, siis pigem vaesuse vähendamise kontekstis ja majanduse konkurentsivõime tõstmiseks.

Riigikogus ei ole maksuteemal ühtegi usaldusväärset poliitilist jõudu

Ilmselgelt annab praegune valitsus oma kärpimisega selge signaali, et neil ei ole lisaraha vaja. Ligi pooleaastase valitsemise jooksul ei ole ma peaministrilt kuulnud ühtegi ideed ega eesmärki, mida on Eestis vaja saavutada. Seega Reformierakonnal ei tohiks olla asja maksudebatis.

Keskerakond on selgelt korruptiivsete kalduvustega poliitiline seltsing. Oli ise korruptsioonisüüdistusega uurimise all ja ka ohtralt selle liikmed on türmi läinud või uurimise all. Nende minister käib maksumaksja raha eest puhkamas. Poliitiliselt on nende ainuke selge siht tõsta pensione ja kindlustada endale vähemalt pensionäride hääled. Vanemaealised on kohusetundlikumad valijad, nii et matemaatiliselt väga hea arvestus. Ka mina arvan, et pensioni saav inimene peaks saama inimväärikalt elada. Need, kes koguvad endale teist ja kolmandat sammast, võiksid lausa hästi elada. Kuid Keskerakond on eetilisest vaatevinklist selgelt pankrotis ning neil ei tohiks olla mitte mingisugust sõnaõigust tänapäevases Eesti poliitikas.

Opositsiooni juhtiva erakonna esimees ütles hiljuti oma suguvõsa kokkutulekul (mida nad EKRE kongressiks nimetavad), et tahab makse langetada. Olukorras, kus iga eluvaldkonna asjatundjad karjuvad rahapuudusest, oleks maksude langetamine lauslollus. Eriti veel olukorras, kus varimajanduse osakaal on madal ning maksud laekuvad hästi. Paraku on teada, et kõik nende sõnad on lihtsalt üks veider poliittehnoloogia, mis on mõeldud harimatu ja mõtlemisvõimetu elektoraadi endale tõmbamiseks. Arvestades, et helmeiitide siht on nö meie lahetagused kalevipojad, kes kopka pärast ei näe aastaid oma lapsi (ilmselgelt vaesuse tõttu), siis üldise maksukoormuse langetamine ei ole kuidagi nende valija huvides. Sest siis väheneks ka neile pakutavad teenused. Aga küllap on neil sellistest loosungitest kasu ning see on arusaadav. Nagu öeldakse, las laps toimetab, peaasi et ei karjuks.

Isamaa ja sotsid on nii marginaliseerunud, et nende poliitilistest kavatsustest on väga vähe teada. Ainuke väljapaistev asi, millega Isamaa sel sajandil hakkama sai, on pankade jaoks teisest pensionisambast võlalõksu sattunud inimeste raha tekitamine. Ja sotsid tegutsevad rohkem käskude ja keeldudega. Nemad maksudest suurt ei jaga.

Sellises olukorras, kus maksuteemal ei ole Riigikogus ühtegi usaldusväärset poliitilist jõudu, peaks meil jätkuvalt kehtima maksudebatis moratoorium. Ainuüksi juba sellepärast, et Riigikogus ei ole ühtegi erakonda, kel oleks mingitki moraalset õigust sellel teemal ühiskonnaga suhelda. Minu arvates, see on väga tõsine argument ja ilma igasuguse irooniata. 

Me oleme külaühiskond. Meie jõud seisneb selles, et meil ei peteta. Mäletan, et 90-ndatel kirjutas Aavo Kokk kolmapäeviti EPL-is suurepäraseid juhtimisalaseid nupukesi. Ühes neist ta osundas, et meie ühiskonna kiire areng (90-ndatel me tõesti arenesime väga kiiresti) on suuresti tänu võlgu sellele, et meil on olemas sisemine usaldus ning et me suudame olulistes asjades kokku leppida ilma targutamiseta ning see ka ellu viia. Just selles kontekstis olen kindel, et praegune Riigikogu peaks küll maksude teemal vait olema.

Miks ei tohi makse muuta, küll aga nende kogumise tehnoloogiat 

Kui nüüd aga tuleviku peale mõeldes küsida, kas meil on üldse vaja midagi maksudega teha, siis ka sellele küsimusele peaks pigem pead raputama. Toon siinjuures mõned aspektid, et sellist seisukohta põhjendada.

Esiteks, Eesti rahaasjad on läbipaistmatud – me ei tea, kuhu maksumaksja raha kulutatakse. Mu hea sõber ja vana kolleeg maksuametist Aivar Sõerd (kes, muuseas, omal ajal tunnistati maailma parimaks rahandusministriks) on üks vähestest tänapäeva poliitikutest, kes on suuteline läbi närima ametnike poolt kokku klopsitud eelarvetelliskivid. Tema osundas väga selgelt ja argumenteeritult sellele, et eelarvega seotud dokumentidest, mida ministeeriumid Riigikokku saadavad, pole võimalik aru saada, millele raha kulutatakse. Kui meil on asi nii kaugele läinud, et isegi Riigikogu liikmete jaoks ei ole raha küsimustes läbipaistvust, siis peab igasugune maksudebatt algama sellest, et teeme enne selgeks, kuhu maksumaksja raha üldse läheb. Ei ole ometi mõttekas hakata uut raha küsima, kui pole selge kuhu praegune kulutatakse. 

Teiseks, meil on veel rasva, mida peaks ära kasutama, enne kui maksumaksja rahakoti kallale minna. Siin ma pean silmas haldusjuhtimise reformi. 

Me pole veel üldse ära kasutanud digiajastu võimalusi. Valitsus kiitis hiljuti heaks avaliku sektori digiteenuste tarbeks kasutatavate serverite konsolideerimise projekti. See on esimene suur digiprojekt pärast 2008. aastal käivitatud e-tervishoiu süsteemi. See tõi kindlasti kaasa palju positiivset: töökindluse (mõelgem siin Terviseametile, kes ei suuda oma vaktsiiniladudega hakkama saada), parema kaitse, lõppkokkuvõttes ka odavuse. Kuid riistvara konsolideerimisega on nii, et sellega on lihtne tegeleda, kuid kasutegur on kõige väiksem. Oluliselt suurem kasutegur oleks sellel, kui hakata konsolideerima ametkondades toimuvat. Meil on Eestis sellega väga suured kogemused: maksuamet liideti tolliametiga, piirivalve ja politsei on nüüd ühendametis, kõik toetused on konsolideeritud,  raamatupidamine on tugiteenuste keskuses jne. Näited on palju, kuid veelgi rohkem on võimalik ära teha. Minu hinnangul on targa digitaliseerimisega võimalik ligi miljard meie püsikuludest maha võtta.

Kolmas argument maksudebati vastu on asjaolu, et meil on ees mõned tehnilisemat laadi muudatused maksusüsteemis ja juhtimisteooria järgi tuleb teha reforme järkjärguliselt. Kaks muudatust meid juba ootab ees. G20 riikide äsjane kokkulepe sunnib meid tõenäoliselt varem või hiljem tulumaksuseaduses muudatusi tegema. Samuti on meie kohalikud omavalitsused kõige madalama tulubaasiga omavalitsused terves Euroopa Liidus. Seetõttu ei ole kohalikel kogukondadel praktiliselt mingit sõnaõigust. Kõike kamandatakse Toompealt. Enne presidendivalimisi tavaliselt valijameestele lubatakse asi korda ajada, kuid on seni tegemata. Selles kontekstis on parem mitte liiga kõvasti maksupaati kõigutada ning teha enne korda need tehnilised probleemid. Muidu maksumaksja sureb muudatuste kätte ja siis ei laeku enam üldse midagi.

Neljandaks, ainuke selgelt sõnastatud probleem, mida oleks vaja maksudebatiga lahendada, on liigsuur palkadega seotud maksukoormus meie teenustele orienteeritud majanduses. Siin on tegelikult probleem meie endi jäärapäisus: peab lihtsalt lõpetama selle totaka sotsiaalmaksu laekumise märgistamise ning siduma see lahti haigekassast ja muudest sotsiaalsetest fondidest. Meie maksukogumine on piisavalt hea ja poliitiline kultuur on piisavalt stabiilne, et üle minna süsteemile, kus sotsiaalmaks laekub riigieelarvesse ning riigieelarvest eraldatakse haigekassale ja sotsiaalfondidele vajaduspõhiselt. See looks aluse juba edasi hakata arutama, et kui vähendada sotsiaalmaksu, siis kes ja kuidas seda hakkab kompenseerima.

Plaan vaesuse vähendamiseks 

Vaesus on meil tõesti probleem. Sellest saab aru juba ainuüksi selle järgi kui kõrge on populistide erakonna reiting. Selles kontekstis, kuluks meie kalevipoegadele tõesti ära käibemaksu vähendamine. Kuid küsimus on siis selles, et millised teenused jäävad finantseerimata või kes siis maksuvähendamise kinni maksab. Teenuseid vähendada ei ole tark, sest iga valdkond vaevleb rahapuuduses. Ja siin peab tunnistama, et ainuke reserv, kust raha võiks võtta, on vara maksustamine (ma ei mõtle siin kodu maksustamist). Tänapäevases Eestis on aga täiesti ebaselge, kui palju meil reaalselt sellist vara, kust on võimalik mõistliku kompromissi tulemusena hakata raha koguma nii, et me ei kahjusta meie ühiskondlikku tasakaalu.